Intervjuu: tootearendusprotsess Standardi ENDLESS kappide näitel

Toote disaini- ja arendusprotsess on süsteemne ja detailiderohke teekond esialgsest kontseptsioonist kuni valmistooteni, aga teinekord võib töötavate lahendusteni jõuda ka üllatuslikult ja ootamatult. Vestlus ASi Standard konstruktori Lauri Linki ja disaineri Maris Kasega avab, millised valikud ja tehnilised väljakutsed kujundavad tööstusdisaini lõpptulemust. Allpool jagavad nad oma kogemust ENDLESS ruumijagaja loomisel ning tööstuses laiemalt.

ENDLESS kapisüsteemi üks variatsioonidest. Foto: Karl Kasepõld

Kui kaua läheb aega ideest prototüüpimiseni ja sealt edasi valmistooteni ning selle tootmiseni? Milliseid üllatusi on ette tulnud?

Eks see sõltub toote keerukusest ja sellest, kui palju on teisi paralleelseid tööülesandeid tootearenduse meeskonnal uue toote arendamise ajal. Näiteks ruumijagaja ENDLESS perekonna esimesed prototüüp kapid valmisid viis kuud pärast algset ideed. Kindlasti oleks see aega lühem, kui oleks võimalus 100 protsenti ainult sellele ülesandele keskenduda. Tavaliselt, kui esimesed baasmudelid paika saab ja need turule jõuavad, siis areneb nende ümber veel lisatooteid või mooduleid, mis annavad tootele juurde lisa funktsionaalsust ja väärtust.

Mõned kavapunktid mis selles etapis tuleks läbida.

• Idee unikaalsuse kontroll
• Materjalide valik
• Konstruktsioonilised joonised spetsifikatsioonid
• Hinnapäringud ja tootehinna kalkuleerimine
• Toote pildid, renderdused
• Paigaldusjoonised
• Pakendamise teemad

Üllatuste poolest ei tasuks alahinnata esimest kavapunkti. Võib juhtuda, et disainer ärkab hommikul üles ja pähe on tulnud geniaalne idee ning kui hakatakse toodet juba arendama ja jooniseid tegema selgub, et kuskil maailma otsas on keegi juba sama ideega välja tulnud ja sarnast asja juba toodetakse.

Kui palju muudatusi tuleb teha võrreldes esialgse ideega ja kuidas need on mõjutanud projekti eelarvet? Või teie kogemustepagasi juures enam üllatusi ei esine?

Eks vahest tuleb kompromisse teha mõlemas vaates. Näiteks ENDLESSi kappide disaineri algsel ideel oli kapi küljed arvestatud püstiste kumerate servadega R20 mm, mis pindala mõttes oleks moodustanud kogu kapi sirgest fassaadist ainult üliväikese osa. Kuna tavapärast mööbliplaati sedasi painutada poleks saanud, oleks pidanud selle raadiusega serva pärast mängu tooma palju kallima painduva kõrgsurve laminaadi ja seda ka enamusel sirgetel pindadel. Sellega oleks tekkinud uued probleemid, et nende materjalide dekoorid poleks kattunud juba varasemate laomaterjalide dekooridega.

Samuti toote hind oleks tulnud meeletult suur ja lattu oleks pidanud varuma väga palju uusi materjale kõikides värvitoonides. Tänu sellele probleemile tekkis poole arenduse pealt uus mõte, et kui küljekilbi servad teha hoopis kandilised, nii nagu ukse servad, siis saab need teha ühesuguste mõõtudega tavapärasest mööblikilbist ja tekitada modulaarne vahetatavate kilpidega kapi süsteem, mida algselt plaanis ei olnudki. Sellest nn „probleemist“ kujuneski välja tänane ENDLESSi põhiloogika, et kasutajad saavad tõsta lõpututes mustri variantides kapi uksi küljekilpideks või küljekilpe tagaseinteks või vastupidi.

Mööblil on nii esteetilised kui ka funktsionaalsed nõuded. Kellel on suurim sisuline roll selles, milliseks toode lõpuks kujuneb – kas tellijal, ettevõtte ärilistel eesmärkidel või tööstusdisaineril?

Toote kujundamine on meeskonna töö. Insenerina pööran ise rohkem tähelepanu toote funktsionaalsusele, toimivuse- ja tootmis- sõbralikkusele. Kui tellija plaanib omale muretseda lumivalge istmekangaga diivanit, siis me ikka nõustame, et määrdumise mõttes see kuu aja pärast nii kena enam välja ei näe nagu kuskil ilusal kataloogi fotol. Või soovitakse näiteks klapplaua serva metallist õhukest käepidet, mis kinnises asendis justkui toimiks ja kõik näeb ilus ning tore välja aga avatud asendis põhjustaks selline alla lastud teravate nurkadega klapplaud tõenäoliselt vigastusi eriti, kui ruumis pisikesed lapsed ringi jooksevad.

Toote geomeetrilise kuju ja värvide „meeldimise“ teemad on erinevatel inimestel nii erinevad. Neid saab mõõdetavaks muuta alles piisavalt suure hulga inimeste arvamusi küsitledes. Näiteks mingi perioodi jooksul müüginumbrite ja värvitoonide infot kokku kogudes. Selljuhul on tulemuseks mingi keskmine meeldimise number, mis ei pruugi üksikule indiviidile sobida.

Mööbli värvidega on ka see teema, et neid ei saa ka ainult tootepõhiselt vaadelda. On olnud olukordi, kus olen valgel taustal üksikut toodet modellerides imestanud, et miks disaineri on sellised imelikud värvi või veidrad geomeetria valikud teinud. Ja alles hiljem, kui projektijuht on valmis tootest objektilt pilte saatnud, kus toode paikneb juba oma ettenähtud keskkonnas, teiste materjalide, seinte ja põranda toonidega koos olles, siis olen alles aru saanud, kuidas see toode ilusti oma ümbruskonnaga kokku sobitub. Seetõttu on disaineritel oluline roll suure pildi nägemisel ja milline on selle ruumi, kui terviku tulevane emotsioon.

Maris Kase: Tööstusdisaineri roll on leida funktsionaalseid lahendusi, mis arvestavad ettevõtte tootmistehnoloogiaga ning kasutajate vajadustega. Meie jaoks on oluline jälgida kontorikeskkonna trende ja ootusi. Näiteks on kontorites vähenenud hoiustamise vajadus ja ENDLESS pakub lahendust ka ruumijagajana. Vildist paneelid ja taimekastid võimaldavad luua poolprivaatseid keskkondi, sest rohelus kontoris loob värskendava ja inspireeriva keskkonna.

Kas eelistate töötada in-house disaineritega või kaasata väliseid disainibüroosid? Mis põhjustel?

Oleme tooteid loonud mõlemal viisil. Väliseid partnereid kasutades on ideed rohkem mitmekesisemad ja nii on võimalik sattuda väga lahedate ning põnevate ideede otsa. Miinus pool on aga see, et tehase tootmisega ja laomaterjalidega ning seotud võimekused ja tehnoloogilised piirangud pole välistel disaineritel nii väga teda ning seetõttu ajaliselt venib arendusperiood pikemaks ja on vaja teha rohkem kohendusi, et algideed oleks võimalik tootmiskõlbulikuks vormida.

Millised on teie suurimad väljakutsed uue mööbli arendamisel ja turule toomisel?

Tihtilugu on keerukamad olukorrad on need, kus esimeste toodete arendamisega on vaja teha vaja suuri kulutusi. Need on tavaliselt sellised tooted, kus on tegemist, kas painutamise või valutehnoloogiaga, mis eeldavad kalleid vorme. Nende puhul on peab juba esimene prototüüp üsna paigas olema, sest kui pärast on vaja mõnda millimeetrit muuta, on vaja teha uus kallis vorm ja kui lõpuks selgub, et toote kuju on selline, et see vähestele meeldib siis taandub pressvormide kulu ainult üksikutele esimestele toodetele.

Mida soovitaksite oma kogemuse põhjal teistele ettevõtetele, kes on alles oma toote- või arendusprotsessi alguses?

Lauri Link: Mõelda läbi tegurid, mis on nn konstandid ehk asjad mida te lihtsalt muuta ei saa. See aitab piiritleda lähteülesannet paremini.

Maris Kase: Lähteülesande püstitamiseks aitab kasutajate vajaduste ja konkurentide analüüs. Innovaatiline disain loob alati turueelise ja kui toode räägib lugu, siis on see kasutajatele arusaadavam ja meeldejäävam. Samuti on oluline toodet võimalikult varajases faasis prototüüpida ja kasutajatega testida, sest klientide tagasiside võimaldab luua tooteid, mis vastavad sihtrühma tegelikele vajadustele.

Küsida palju õigeid küsimusi ja üritada neile vastuseid leida.

Miks see toode teistest eristub?

Mis probleeme see toode lahendab?

Milline on parimate omadustega materjal selle toote tegemiseks?

Millises keskkonnas see toode olema hakkab?

Loe ka põhjalikumat artiklit tööstusdisainist, kus on muu hulgas ära toodud Standardi kogemus, kuidas ettevõttesisene protsess disaini kujundab.

Artikkel ja intervjuu ilmusid 9. aprillil 2025 Eesti Disainikeskuse blogis