2011. aastal Kopenhaagenis sündinud ja tänaseks globaalseks kasvanud mööblibrändi NORR11 peadisaineri Kristian Sofus Hanseni ning kommerts- ja tegevjuhi Iben Wistrup Schwaneri sõnul kannab neid töös suuresti sisetunne ning disainiprotsessis mängivad suurt rolli uudishimu ja avastamine.
Kristian Sofus Hansen sõnab, et alustas 2011. aastal õpinguid Kuninglikus Taani Kunstiakadeemias arhitektuuri ja disaini erialal, aga kuna teda tõmbasid alati hoonete detailid ning mööbli ja objektide väikesed detailid, õppis ta magistrantuuris ruumidisaini, mille käigus läbis aasta jooksul õpingud Jaapanis Kyoto tehnoloogiainstituudis, kus kesksel kohal oli disain ja kus ta õppis veelgi rohkem detailide kohta. Magistriõpingute käigus asusin praktikale NORR11 juures ja peale mu õpingute lõpetamist 2016. aastal kutsuti mind sinna tagasi ja pakuti võimalust koostööks. Selle käigus selgus, et mõtleme sarnaselt ja meil tekkis kohene hea klapp.
Õpingute kohta Jaapanis märgib Kristian veel, et enim mõjutas sealne periood just detailide osas ja kuidas nad arendavad mööbli puidust liitekohti. Jaapanis on kõik kinni detailides, kuid samas on mööbel ja objektid väga puhta ja minimalistliku joonega. Ja samas on Jaapani disainis seejuures ka oma twist ja isegi mõrad ja just seda väikest twist’i kasutan ma ka täna disainimisel – olgu selleks laud või tool, seal on alati mingi twist.
Iben Wistrup Schwaner lisab, et alguses defineerisid nad brändi oma brand statement’is kui aasiapärast, eriti jaapanipärast. Siis me avastasime art deco ja teised suunad ja enam ei tundunud õige rääkida ainult Aasia esteetikast. Meie bränd on tänaseks pigem rahvusvaheline, ammutades inspiratsiooni nii New Yorgi pilvelõhkujatest kui teistest arhitektuursetest mõjutustest, nii et rääkides NORR11-st, ei räägi me enam niivõrd Aasiast kui kogumist paljudest erinevatest kultuuridest.
Kristian selgitab, et Jaapani puhul ei tähenda, et disainid peaksid välja nägema jaapanipärased, vaid see on pigem töömeetod ja toodetes on viiteid erinevatele kultuuridele. Me tõlgendame neid omal moel ja disainid näevad sellegipoolest välja väga skandinaavialikud, vaatamata paljudele mõjutustele.
Ibeni sõnul töötavad nad vaid in-house disaineritega, mis on suur eelis. Kui brändid töötavad paljude disaineritega, kes toodavad erinevaid disaine, peab bränd need kõik kokku panema ja sobitama brändi loosse ja see ei ole midagi, mida kõik hästi teevad. Meie puhul on seisneb disainiprotsess suuresti avastamises. Me ei defineeri end üheselt, kes me oleme ja seetõttu peavad disainerid elu lõpuni disainimises seda järgima. Näiteks kui Kristian ja Tommy (Hygdahl – toim.) saavad inspiratsiooni ja uusi ideid, siis suuresti saavad disainid uue suuna ja seetõttu on ka uudishimu suuresti meie brändi DNAsse sisse kirjutatud. See on rohkem orgaaniline protsess.
See on ka põhjus, miks me anname disaineritele üsna vabad käed. Me muidugi valideerime ideed ja ütleme jah või ei, aga enamjaolt ütleme jah. Disainiprotsess on pigem dialoog Kristiani ja Tommy vahel. Hea on lubada nende loovusel lennata ja protsess on pigem tavapärasele vastutuult – enamjaolt ei ole algset visiooni, vaid pigem hakatakse visiooni ise looma. Selles on midagi maagilist, saab heas mõttes wild’iks minna ja selle käigus juhtub midagi, mida me ette ei tea. Et mis see next big thing on. See teeb meid üsna ainulaadseks ja meie arvates eristab meid teistest.
Küsimusele, et mis Kristianit inspireerib ja kust ta tavaliselt disainimisel alustab, vastab ta, et mõnikord on see lihtsalt tunne. Näiteks nagu see oli Studio diivani puhul. Luues diivanisüsteemi, on see nagu teatud mõttes maastiku loomine ja meil oli tunne, et just see on turul puudu. Mõnikord inspireerib mõni objekt, näiteks mõni vintaažese, kus me leiame mõne väikese detaili ja me soovime seda teha endale omasel uuel viisil. Me töötame vägagi intuitsiooni ajel ja vaatame, mis töötab.
Iben sekundeerib, et töötab samuti väga intuitiivselt. Väga sageli otsustab ta toote osas, kas tunne on õige, mitte maitse järgi. Ja muidugi ei loe siin mu isiklik maitse, vaid kuidas see sobitub brändiga. Nii et jah, kõigepealt on tunne ja tehniline pool tuleb alles pärast seda, mis on meil samuti in-house. Meil on majas väga hea tootearenduskompetents. Me ei istu piirangute otsas, vaid laseme neil algusfaasis minna, me seame piirangud hiljem.
Kristian märgib, et vahel disain tööprotsessi käigus muutub. Muidugi on meil kontseptsioon, kuid nagu öeldud, sinna mahub ka palju avastamist. See on väga põnev protsess ja me võime selle käigus jõuda väga üllatavate lahendusteni. Kuid loomulikult on meil tähtajad ja see on üks piirangutest, vastasel juhul võibki sellesse protsessi ringlema jääda. Ühel hetkel pead lihtsalt otsustama, et see on nüüd valmis.
Küsimusele, mis on disainiprotsessis kõige suurem väljakutse, avaldab Kristian, et selleks on mööbli konstruktsioon. Kuna oleme mööbli vormikäsitluses üsna julged, meil on palju ümaraid ja orgaanilisi vorme, on pehmemööbli puhul üsna väljakutsuv seda konstruktsiooni saavutada. Mõnikord on väljakutse leida tasakaalu mööblieseme esteetika, funktsionaalsuse, mugavuse ja ergonoomilisuse vahel. See on aga üks mu suuri fookused ja muidugimõista teeme palju prototüüpe ja testimisi.
Iben lisab, et üks piirangutest võib olla ka complain rules ja kuna me teeme palju lepingulist mööblit kontoritesse ja teistesse avalikesse ruumidesse, peame kasutama palju spetsiifilisi materjale. Nagu näiteks kroomi. Me kaalusime väga ka teisi materjale, aga meile lihtsalt väga meeldib kroomi välimus. Materjalivalik seab vahel mõningaid piiranguid ja takistab vaba loovat voolu.
Küsimusele, miks just Taanist on nende arvates tulnud nii palju silmapaistvaid disainereid, vastas Kristian, et ilmselt mängib seal suurt rolli pikk ja rikkalik pärand. Mitmeid põlvkondi taanlasi on üles kasvanud disainiklassikaks saanud mööbli keskel. Iben lisab, et kõigil on kodus PH 5 valgusti (1958. aastal Taani disaineri Poul Henningseni poolt loodud valgusti – toim.). See on lihtsalt nii tavaline, kuid brändina selles keskkonnas toimetada ei ole eelis, pigem vastupidi. Kõikidel taanlastel on kodus klassikud, sest see on turvaline – olgu selleks näiteks „Superellipse“ laud (1968. aastal Piet Heini, Arne Jacobseni ja Bruno Matthsoni loodud laud – toim.) või „The Egg“ tugitool (1958. aastal Arne Jacobseni loodud tugitool – toim.). Sama on itaallastega, kellele on oluline omada „õigeid“ mööbliesemeid ja nad pigem ostavad kodumaist disainiklassikat. Nii et uutel brändidel on nendel turgudel, kus on pikk mööblitraditsioon, sageli keeruline läbi lüüa. Meie asju ostes pead olema natuke julgem ja meie ostjad Taanis on sageli esimesed, kes tahavad välja paista, olla teistsugused. Taani turg ei ole meie jaoks suur, aga seoses põlvkondade vahetusega on toimumas teatud nihe ja uus generatsioon ei soovi elada sama mööbli keskel, mis nende vanavanemad. Taanis on paljudes poodides esindatud samad brändid, mis on muutumas veidi igavaks ja neis ei ole midagi uut ja trendikat. Uus põlvkond on tegemas ruumi uutele brändidele nagu meie, kuigi meie hinnatase võib olla nende jaoks pisut kõrge.
Mis puudutab mõne mööblieseme klassikuks saamist, siis Ibeni sõnul on seda võimatu ennustada. Mööblit luues ei saa seda mõttes hoida, et loon nüüd klassikut, seda näitab aeg. Meie oleme pigem edukad ägedate asjade müümisel.
Kristian märgib, et disainerite seast, kes on talle eeskujuks ja keda ta imetleb, on väga raske ühte või kahte nime välja tuua, see võib olla arhitekt või sisearhitekt, või hoopis mõni maal või skulptuur. Ma ka reisin palju ja ammutan inspiratsiooni näiteks näitustelt või klassikalisest arhitektuurist.
Küsimusele, kui oluline on järgida selles valdkonnas trende ja kuidas trendidesse üldse suhtuda, siis Kristiani sõnul ei kasutaks ta sõna „trend“, vaid pigem on need õhusolevad ideed ja me püüame töötada vähemalt kaks aastat ette ning ennustada uusi suundumusi. Tommy tuleb moetööstusest ja tal on väga hea nina uute trendide äratundmisel. Sestap oleme ka üsna lühikese lõtkuga disainist turustamiseni protsessis. Tavaliselt võtab see protsess disainist lansseerimiseni aasta-poolteist. Üldiselt on brändidel arendusprotsessiks kolm aastat ja seetõttu on suur võimalus momentum maha magada.
Iben selgitab, et püüavad teha otsuseid nii kiirelt kui võimalik ja mitte aega raisata. Mõnikord on tootmises aspekte, mida tuleb kohandada ja saada esimene näidis võimalikult kiiresti ning ajastus on mõne toote turuletoomisel väga oluline, vastasel juhul võib konkreetse toote jaoks olla liiga hilja.
Iben rõhutab, et bränd peab mõjuma autentselt. Muidugi on meil kliendisegmendid ja turunõudlus, aga me peame siiski endale truuks jääma ja meie kliendid leiavad meid üles. Me ei saa kõigile meeldida ja see on okei. Vastasel juhul me kaotame oma brändi DNA. Oluline on end brändina leida ja seda üles ehitada, isegi kui see aja jooksul pisut muutub.
Meie klient on vanem põlvkond, kes tahab olla noorem põlvkond. Inimesed vanuses 36-60, kes soovivad end läbi mööbli identifitseerida. Tõele au andes nooremad ei saa meie tooteid endale rahaliselt lubada. Muidugi ei ole meil kõik tooted premium, näiteks mõned lauad on üsna kättesaadavad kõigile. Kõige müüdavamad tooted on Studio ja Jagger diivanid. Samuti Hippo Lounge ja muidugi Mammothi tugitool, mis on brändi üks esimesi tooteid ja on ideaalne näide sellest, kui õige tootega õigel ajal esimesena välja tulla, sest nüüdseks on selleks palju koopiaid tehtud. Muidugi võib selle üle vihastada ja nutta ning see on üsna tüütu, aga samas aitab see ka ära tunda originaali ja seda paremini müüa.
Küsimusele, millise toote üle Kristian seni kõige uhkem on, vastas ta, et talle isiklikult meeldib väga Hippo Lounge ja samuti Studio diivan, millel väga selge kontseptsioon. Hetkel töötab ta erinevate söögilaudade ja -toolide kallal, samuti on töös lounge’i toolid ning laienemas on diivanikollektsioon.
Kui aga rääkida vabast ajast ja hobidest, siis Ibeni sõnul on tal igapäevane elu väga kiire ja sisukas ning seega tal ei ole hobisid. Ja kui ta ei tööta, siis ta tõesti väga puhkab – loeb või toimetab köögis. Ja kui on puhkusereisil, siis on ajaga õppinud sinna mitte tööd kaasa võtma. Ta ütles, et tal on JOMO (joy of missing out – rõõm ilmajäämisest – toim.).
Kristian aga ütleb, et töö on tema kirg ja sestap on piirid töö ja nii-öelda vaba aja vahel väga hägused. Mul on palju sõpru, kellest paljud tegutsevad samuti loovatel aladel, näiteks muusikud. Samuti, nagu öeldud, meeldib talle väga reisida ja näitustel käia.
